The singular and plural 2nd person forms are central and stable in the paradigm of the Estonian imperative. The other forms are characterized by variation in use and forms, which points to certain function shifts. The shifts are caused by pragmatic and semantic factors; they have an important role in the situation structure and communicative function.
The indicative form is mostly used instead of the 1st person plural imperative. Both forms, however, have their own usage area and nuances. The ku-/gu- marked the original optative form and the permissive construction with the particle las show similar developments into: 1) the third person imperative form, 2) evidential imperative, and 3) concessive. The grammaticalization of the shifts under discussion is still underway — the indicative form acting as the imperative form has not acquired the object government as yet, and the source meaning of the las-construction is still affecting its behaviour ruling out the use of the 2nd person forms.
Aavik, J. 1936, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika, Tartu.
Ahrens, E. 1853, Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes, Reval.
Bybee, J., Perkins, R., Pagliuca, W. 1994, The Evolution of Grammar. Tense, Aspect and Modality in the Languages of the World, Chicago-London.
de Sivers, F. 1969, Analyse grammaticale de l’estonien parlé, Clermont-Ferrand.
Erelt, M. 2001, Some Notes on the Grammaticalization of the Verb pidama in Estonian. - Estonian: Typological Studies V, Tartu (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 19), 7-25.
Erelt, M. 2002, Does Estonian have the Jussive? - LU XXXVIII, 110-117.
Grünthal, W. 1941, Itämerensuomalaisten kielten yksikön nominatiivi objektin edustajana aktiivin yhteydessä. Lauseopillinen tutkimuskoe, Helsinki 1941 (SKST 218).
Hentschel, E., Weydt, H. 1994, Handbuch der deutschen Grammatik, Berlin-New York.
Hermann, K. A. 1884, Eesti keele grammatik, Tartu.
Hint, M. 1969, Eesti grammatikakirjanduse põhimõttelised ja konkreetsed probleemid. - KK, 327-341.
Hornung, J. 1693, Grammatica Esthonica, Riga.
Juhkam, E., Sepp, A. 2000, Läänemurde tekstid, Tallinn (Eesti murded VIII).
Kont, K. 1963, Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes, Tallinn (KKIU IX).
Laanest, A. 1975, Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse, Tallinn.
Leskinen, H. 1970, Imperatiivin muodostus itämerensuomalaisissa kielissä I, Helsinki (Suomi 115 : 2).
Metslang, H. 2000, Reflections on the Development of a Particle in Estonian. - Estonian: Typological Studies IV, Tartu (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 14), 59-86.
Metslang, H. 2004, Imperatiivi kasutamisest eesti ja soome keeles (Paper presented at the Estonian-Finnish contrastive seminar held in Männiku, 8.-9. 05. 2004).
Muižniece, L., Metslang, H., Pajusalu, K. 1999, Past Participle Finitization in Estonian and Latvian. - Estonian: Typological Studies III, Tartu (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 11), 128-157.
Palmer, F. R. 2001, Mood and Modality, Cambridge (Cambridge Textbooks in Linguistics).
https://doi.org/10.1017/CBO9781139167178
Rätsep, H. 1971, Kas kaudne kõneviis on kõneviis? - Keel ja struktuur 5, Tartu, 45-69.
Saareste, A. 1937, Eesti õigekeelsuse päevaküsimustest. Johannes Aaviku ”Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika” ilmumise puhul, Tartu.
Weske, M. 1879, Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis, Tartus.
Viitso, T.-R. 1976, Eesti muutkondade süsteemist. - KK, 148-162.
Wiedemann, F. J. 1875, Grammatik der Ehstnischen Sprache, St.-Pétersbourg.
Hrakovskij V. S. 1992, Tipologija imperativnyh konstruktsij, Sankt-Peterburg.
Kuznecova N. G. 1994, K sistematizatsij javlenij transpozitsii v morfologičeskoj paradigme. - LU XXX, 203-216.
