ESTONIAN ACADEMY
PUBLISHERS
eesti teaduste
akadeemia kirjastus
PUBLISHED
SINCE 1997
 
Acta cover
Acta Historica Tallinnensia
ISSN 1736-7476 (Electronic)
ISSN 1406-2925 (Print)
Impact Factor (2022): 0.3
VÕIMUMÄNGUD PÕHJA-EESTIS AASTAIL 1219–1238: Ajaloolis-sotsioloogilisi aspekte; pp. 3-24
PDF | doi: 10.3176/hist.2008.2.01

Authors
Tyge ANDERSEN, Priit RAUDKIVI
Abstract
On tutvustatud mõningaid võimalusi, mida pakub ajalooline sotsioloogia Euroopa keskaegse ühiskonna lahtimõtestamiseks. Peamiseks teoreetiliseks lähtekohaks on Michael Manni paku­tud neoweberiaanlik ühiskondliku võimu teooria, mis eristab nelja peamist ühiskondliku võimu elementi: ideoloogiline, poliitiline, majanduslik ja sõjaline. Nende nelja elemendi koosmõjul kujuneb nähtus, mida tunneme keskaegse riigina. Eeltoodud põhimõtetest lähtudes on analüüsitud perioodi 1219–1238 Põhja-Eestis, mil siin põrkusid Saksa ja Taani vallutus, mis ilmselt kandsid endas kaht erinevat domineerimisfilosoofiat.
References

1. Vt nt Iggers, G. G. Historiography of the Twentieth Century. From Scientific Objectivity to the Postmodern Challenge. Wesleyan University Press, 2005.

2. Certeau, M. de. The Writing of History. Columbian University Press, New York, 1988, 56–114.

3. Mann, M. The Sources of Social Power. Vol. I: A History of Power from the Beginning to 1760 A.D.Cambridge University Press, New York, 1986.

4. Wickham, C. Systactic structures: social theory for historians. – Past and Present, 1991, 132, 188–203; vt ka Wickham, C. Historical materialism, historical sociology. – New Left Review, 1988, I, 171, 63–78.

5. Max Weberi sotsioloogia kõrval on jätkuvalt au ees ka näiteks marksism. Siinkohal tuleb teha täpsustus: mitte marksism-leninism, mida nõukogude ajal serveeriti kui kuldvõtmekest, millega sai avada nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku uksed, vaid klassikaline marksism. Promi­nent­sei­matest nimedest, kelle loomingut ajaloolased sageli kasutavad, võiks siinkohal esile tuua Perry Andersoni, Eric Hobsbawni ja Immanuel Wallersteini.

6. Vt nt Smith, D. The Rise of Historical Sociology. Polity Press, Cambridge, 1991, 3–4; Calhoun, C. The rise and domestication of historical sociology. – Rmt: The Historic Turn in the Human Sciences: Essays on Transformations in the Disciplines. Ed. T. MacDonald. Ann Arbor University of Michigan Press, 1996, 305–338.

7. Peter Burke on ajaloolaste ja sotsioloogide suhtlust nimetanud kurtide dialoogiks (Burke, P. Sociology and History. (Controversies in Sociology, 10.) George Allen and Unwin, London, 1980, 13–14. Veerand sajandit hiljem ilmunud kordusväljaannet, mis tegelikult on mahult kaks korda suurem ja probleemiasetuselt tunduvalt avaram, alustab autor uuesti alapealkirjaga “Kurtide dialoog”. Ometi leidub raamatus osi, mis annavad lootust, et ajuti saadakse üksteisest aru, sest dialoogi on võimalik pidada ka kirjalikult. Vt Burke, P. History and Social Theory. Polity, Cambridge, 2005, 2 jj.

8. Vt nt Bonnell, V. E. The uses of theory, concepts and comparison in historical sociology. – Comparative Studies in Society and History, 1980, 22, 2, 156–173; Jones, G. S. From historical sociology to theoretical history. – British Journal of Sociology, 1976, 27, 3, 295–305; Skocpol, T. Social history and historical sociology: contrasts and complementarities. – Social Science History, 1987, 11, 1, 17–30.

9. Poleemilise kirjanduse maht on suur ja oma aktsendiasetustelt erineb see ka historiograafiliste traditsioonide lõikes. Arusaadavalt pole siinkohal võimalik põhjalikku ülevaadet anda. Poleemi­kale ärgitanud töödest, mis on oma vastukajalt “transhistoriograafilised”, tahaks siiski esile tõsta: Reynolds, S. Fiefs and Vassals: the Medieval Evidence Reinterpreted. University Press, Oxford, 1984. Teine valdkond, mis on feodalismiproblemaatika ja käesoleva uurimusega otseselt seotud, puudutab riigi kui institutsiooni olemust. Korraliku kokkuvõtva historiograafilise üle­vaate tipp­tasemel medievisti sulest saab: Reynolds, S. The historiography of the medieval state. – Rmt: Companion to Historiography. Ed. M. Bentley. Routledge, London, 1997, 117–138. Paraku ei hõlma käsitlus viimase kümne aasta ajalookirjutust. Ka siin on hulgaliselt värskemat poleemilist kirjandust, millele on järgnevas püütud osundada. Tähelepaneku korras olgu siiski öeldud, et mingil põhjusel ei tutvusta Reynolds Henri J. M. Claesseni ja Peter Skalniki alga­tatud suur­projekti tulemusi, mille raames on eelindustriaalset riiki väga põhjalikult ning selle artikli autorite arvates loovalt analüüsitud. Vt Claessen, H. J. M., Skalnik, P. (eds). The Early State. New Babylon. (Studies in the Social Sciences, 32.) The Hague, Mouton, 1978. Reynoldsi keskaegse riigi historiograafiline analüüs, mis näib olevat kirjutatud kon­servatiiv­setelt positsioonidelt, kut­sus esile huvitava mõttevahetuse autori ja Rees Daviese vahel. Vt Davies, R. The state: the tyranny of a concept? – Journal of Historical Sociology, 2002, 15, 1, 71–74; Davies, R. The medieval state: the tyranny of a concept? – Journal of Historical Sociology, 2003, 16, 2, 280–300; Reynolds, S. There were states in medieval Europe: a response to Rees Davies. – Journal of Historical Sociology, 2003, 16, 4, 550–555.

10. Mann, M. The pre-industrial state. – Political Studies, 1980, 28, 2, 297–304.

11. Claessen, H. J. M., Skalnik, P. (eds). The Early State. New Babylon, 640.

12. Mann, M. The pre-industrial state, 287–304; Mann, M. The autonomous power of the state: its origins, mechanisms and results. – Archives européennes de sociologie, 1984, 25, 185–213; Jacoby, T. Method, narrative and historiography in Michael Mann’s sociology of state develop­ment. – The Sociological Review, 2004, 52, 3, 404–421.

13. Kuningavõimu kujunemise kohta eri kultuurikontekstides annab hea ülevaate: Bendix, R. Kings or People. Power and the Mandate to Rule. University of California Press, Berkeley, 1978, 21–243.

14. Klassikaliseks näiteks on Frangi riigi suhteliselt kiire lagunemine pärast Karl Suure surma.

15. Mann, M. The Sources of Social Power, 22–28; vt ka Mann, M. Putting the Weberian state in its social, geopolitical and militaristic context: a resopnse to Patrick O’Brian. – Journal of Historical Sociology, 2006, 19, 4, 364–373; Manni arusaam võimuvõrgustiku tihedusest kui ühest olulisest riigi mõõdikust riigi küpsuse üle otsustamisel on leidnud positiivset resonantsi. Vt Jones, R. Mann and men in a medieval state: the geographies of power in the Middle Ages. – Transactions of the Institute of British Geographers, 1999, 24, 1, 65–78; Jones, R. Early state formation in native medieval Wales. – Political Geography, 1998, 17, 6, 667–682; Jones, R. Changing ideologies of Medieval state formation: the growing exploitation of land in Gwynedd c. 1100–1400. – Journal of Historical Geography, 2000, 26, 4, 505–516; Harris, C. Power, modernity, and historical geography. – Annals of the Association of American Geographers, 1991, 81, 4, 671–683.

16. Lühiülevaate saab: Raudkivi, P. Liivimaa maapäev. Ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Argo, Tallinn, 2007, 28–35.

17. Bartlett, R. Euroopa sünd. Vallutused, koloniseerimine ja kultuurivahetus 950–1350. Kunst, Tallinn, 2001, 73 jj.

18. Searle, E. Predatory Kingship and the Creation of Norman Power, 840–1066. Berkeley, California, 1988, 12–26.

19. William Vallutaja tegevuses langeb usuline motiiv loomulikult ära, sest Inglismaa oli risti­usuline juba sajandeid. Paavst Alexander II õnnistus aktsioonile oli rohkem sümboolset laadi, sest risti­sõdade ajastut polnud Urbanus II poolt veel “välja kuulutatud”. Aga see oli ikkagi paavstlik õnnistus.

20. Piskorski, J. M. The medieval colonisation of Central Europe as a problem of world history and historiography. – German History, 2004, 22, 3, 323–343; vana diskussioon Saksa Liivimaa ekspansiooni tagamaadest on hiljuti uuesti üles võetud. Vt Munzinger, M. R. The profits of the cross: merchant involvement in the Baltic Crusades (c. 1180–1230). – Journal of Medieval History, 2006, 32, 163–185.

21. Vt tema kohta nt Rebane, P. P. Archbishop Anders Sunesen and the Danish conquest of Estonia. – Rmt: Yearbook of the Estonian Learned Society in America, V (1968–1975), 1976, 24–38.

22. Henriku Liivimaa kroonika (HK). Eesti Raamat, Tallinn, 1982, XXIII, 2.

23. Theoderici piiskopkond ei olnud allutatud ühegi metropoli võimule. Paavsti legaat Põhjamaades, Lundi piiskop Anders Sunesen oli too, kellega Theodericil arvestada tuli: Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten (LUB). Hrsg. von Dr. F. G. v. Bunge. Ester Band. 1093–1300. Kluge und Ströhm, Reval, No 37.

24. LUB, III, nr 46a. Vt Rebane, P. Denmark, the papacy and the christianization of Estonia. – Rmt: Gli inizi del cristianesimo in Livonia-Lettonia. Atti del Colloquio Internationale di Storia Ecclesiastica, in occasione dell’ VIII centenario della Chiesa in Livonia (1186–1986). Roma, 24–25 Giugno 1986. Libreia Editrice Vaticana. Città del Vaticano, 194–195.

25. Nt Jörgensen, A. D. Om Danebroges Oprindelse. – Dansk Historisk Tidskrift, 1875–1877, R. 4, 5, 457.

26. Vt lähemalt Rebane, P. P. Denmark and the Baltic Crusade, 1150–1227. Michigan State University, 1969, 117 jj.

27. Mõiste kolonisatsioon kasutamisel tuleb keskaja kontekstis olla siiski äärmiselt ettevaatlik, sest varitseb oht uusaja kolonialismi tunnuseid keskaega üle kanda. Vt West, F. J. The colonial history of the Norman conquest? – History, 1999, 84, 274, 219–236.
doi:10.1111/1468-229X.00106

28. Gläster, M. De efterlevende slavere. Venner og fjender: dagligliv ved Østersøen 700–1200. 1. Aufl. Schmidt-Römhild, Lübeck, 2004, 94–98.

29. Benninghoven, F. Der Orden der Schwertbrüder. Fratres Milicie Christi de Livonia. Böhlau, Köln, 1965, 157.

30. Henriku järgi (HK, XXIII, 2) koosnes kuninga sõjavägi taanlastest, sakslastest ja slaavlastest. 1219. a Lindanise lahinguga seoses räägib kroonikakirjutaja: “Ja kogunesid kõik taanlased ühes kuningaga ja mõned sakslased, kes olid koos nendega, ja asusid eestlastele vastu, võideldes vapralt nendega.” Et slaavlaste väge juhtis Wizzlaus, kelle sekkumine tõi lahingusse pöörde, see paistab selge olevat. Teadmata selle suurusest kõige vähematki, võib siiski eeldada, et slaavlasi oli arvestatav hulk. Kuidas interpreteerida aga krooniku lausekatket mõned sakslased? Tuleb pidada väheusutavaks, et sel kriitilisel hetkel hoidis osa sakslastest lahingust kõrvale. Pigem võiks ehk järeldada, et sakslasi ei olnudki kuigi palju ja nende sõjajõud ei moodustanud kuninga sõjaväes mingit eraldi lipkonda nagu slaavlastel. Aga kõik see on vaid oletus.

31. Olgugi et “Roll of Battle Abbey” kui peamine ajalooallikas Williami meeskonna koosseisu kohta on saanud kõva kriitika osaliseks ja see on lausa võltsinguks tembeldatud, sisaldab see ometi ligi kolmkümmend nime, kelle kohta võib surmkindlalt öelda, et nad tõesti võitlesid hertsogi lipu all. Vt Corbett, W. J. The development of the duchy of Normandy and the Norman conquest of England. – Rmt: Cambridge Medieval History. Cambridge, 1968, 505–513.

32. Henrik ütleb, et eestlasi langes enam kui tuhat. HK, XXIII, 2.

33. HK, XXIII, 2.

34. HK, XXVI, 3.

35. Samas, 3–4.

36. HK, XXIII, 2.

37. Johansen, P. Die Estlandliste des Liber census Daniae (LCD). Kopenhagen, 1933, 67. Johanseni väide toetub LCD analüüsile ja suulisele traditsioonile.

38. Uluots, J. Eestlaste lepingud võõrastega XIII sajandil. – Eesti Muinsuskaitse Seltsi Toimetisi, 1989, 1, 9–22.

39. HK, XXVI, 5.

40. Samas, 3.

41. Samas, 3.

42. HK, XXIX, 6.

43. HK, XXVI, 6.

44. HK, XXIX, 7.

45. Samas.

46. HK, XXX, 2.

47. Samas.

48. HK, XXIX, 7.

49. LCD, 193–211.

50. HK, XXIII, 2; XXIV, 2.

51. LCD, 705; HK, XXX, 2.

52. LCD, 711.

53. Samas, 712.

54. Samas.

55. LUB, I, nr 147.

56. Hildebrand, H. Livonica, vornähmlich aus dem 13. Jahrhundert, im Vaticanischen Archiv. Riga, 1887, nr 21, § 14.

57. LCD, 713.

58. Hildebrand, H. Livonica, nr 21, § 18.

59. Samas, § 11.

60. LCD, 719.

61. Hildebrand, H. Livonica, nr 21, § 13, 19, 20.

62. Samas, § 18.

63. Samas, § 13, 18, 24.

64. LUB, I, 116, 117; LCD, 728.

65. LUB, I, 118.

66. Vt Benninghoven, F. Der Orden der Schwertbrüder, 287–301.

67. LCD, 727, märkus 6.

68. Hildebrand, H. Livonica, nr 21, § 20.

69. Samas, § 18.

70. Samas, § 21.

71. Donnert, G. A. Kardinal Wilhelm von Sabina, Bischof von Modena 1222–1234. Päpstlicher Legat in den nordischen Ländern († 1251). (Societas Scientiarum Fennica. Commentationes Humanarum Litterarum, 2/5.) Helsingfors, 1929, 133 jj; LCD, 707–708.

72. LCD, 730–732.

73. LUB, I, 145.

74. Skyum-Nielsen, N. Estonia under Danish rule. – Rmt: Danish Medieval History. New Currents. Ed. N. Skyum-Nielsen. Lund, 1981, 112 jj.

75. LCD, 676–701.

76. Vt Selart, A. Liivimaa ja Vene 13. sajandil. Uurimus poliitilisest ajaloost. (Dissertationes historiae Univesitatis Tartuensis, 5.) Tartu, 2002, 126 jj.

77. LCD, 103–211.

Back to Issue