In the 1930s it was decided to modernize the navy of Estonia. Its two largest warships were sold, and two modern submarines were ordered from England in 1934. The keels of the two similar submarines were laid down in May 1935 in England by Vickers-Armstrong. On July 1936 they were named “Kalev” and “Lembit” and launched shortly thereafter. Already on November 22, one month after the Red Army units had occupied their bases in Estonia, Germany had expressed its interest in obtaining the two Estonian submarines. On July 6 1940 Germany terminated the negotiations regarding the purchase of the Estonian submarines.
Resümee.
1939. aastal oli Eesti Vabariigil 17 sõjalaeva, nende seas ka kaks allveelaeva Kalev ja Lembit, mille tegevus ning saatus on jätkuvalt huvi pakkunud. 60 aastat tagasi vette lastud laevu võib täie õigusega “rahvuslikuks uhkuseks” nimetada. Eesti soovi vastu ehitada kaks allveelaeva tundsid huvi kolmteist firmat seitsmest riigist. Otsuse tegemisel said määravaks tehnilised, poliitilised ja majanduslikud aspektid. 12. detsembril 1934 sõlmis Eesti riik Briti firmaga Vickers & Armstrongs Ltd lepingu kahe allveelaeva ehitamiseks.
Allveelaevad pidid koostöös Soome allveelaevade ja rannikupatareidega kaitsma Soome lahte ning sulgema Nõukogude laevastiku väljapääsu Läänemerele, kuni abi mingist sõbralikust riigist kohale jõuab. 1930. aastate teisel poolel nähti abistajariigina Saksamaad. Ehkki Eesti allveelaevadest on piisavalt kirjutatud, leidub nende ajaloos siiski episood, mis väärib käsitlemist.
Nõukogude Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise lepingud muutsid Balti riigid idanaabri protektoraadiks. Kuu aega pärast Punaarmee asumist baasidesse Eestis, 22. novembril 1939, koostas OKM-i Allveelaevade Grupp (Seekriegsleitung Amtsgruppe U-Bootswesen) ülemjuhatusele memorandumi, milles leiti, et Saksa allveelaevastiku ülesehitamine nõuab lisaks sõjas kasutatavatele allveelaevadele ka õppeallveelaevu, mida Saksa tööstus pole suuteline ehitama. Allveelaevade Grupp tegi ettepaneku osta allveelaevad Eestist või Lätist. Millegipärast jäädi peatuma ainult Eesti allveelaevadel. Kas oli põhjuseks see, et Eestit peeti Berliinis kolmest Balti riigist kõige Saksa-sõbralikumaks, või olid juba 20. aastatel Prantsusmaal ehitatud Läti allveelaevad Ronis ja Spidola sakslaste arvates sobimatud, jääb selgusetuks. Ühe momendina märgivad sakslased Inglismaal ehitatud Eesti allveelaevade modernsust.
Allveelaevade Grupp pöördus selles küsimuses välisminister Ribbentropi poole. Juba 22. novembril sai Saksa Tallinna saadik Hans Frohwein šifreeritud telegrammi. Selles teatati, et Saksa merevägi kaalub võimalust osta mõlemad Eesti allveelaevad. Saadik pidi andma Saksa Helsingi mereväeatašeele admiral Reimar von Boninile, kes oli akrediteeritud ka Eestisse ja Lätisse, ülesande ettevaatlikult pinda sondeerida.
23. veebruaril 1940 toimus Berliinis koosolek, millel osalesid Hitler, sõjalaevastiku ülemjuhataja suuradmiral Erich Raeder, OKW staabiülem kindral Wilhelm Keitel ja OKW operatiivosakonna ülem kindralmajor Alfred Jodl. Meresõda puudutavate küsimuste kõrval oli üheks aruteluobjektiks ka Eesti allveelaevade ostmine. Leiti, et Eesti võiks ise saavutada kokkuleppe Venemaaga ja pakkuda allveelaevu oma initsiatiivil. Hitler ise nõustus sellega. Kõnelusi laevade ostmiseks soovitati pidada Eesti välisministeeriumist mööda minnes. 23. aprillil kirjutatud ettekandes tõdes mereväeatašee Bonin, et Eesti ametiisikud ei taha laevade müügist kuulda, et rahvusliku uhkuse seisukohast on laevade müük võimatu, sest laevad on ehitatud valdavalt rahva raha eest, et rahvas osales korjanduses ja võttis laevu vastu suure pidulikkusega.
Veel 1940. aasta juuni algul leidis Allveelaevade Grupp, et mereväeatašee peab läbirääkimisi jätkama. Taas soovitati, et Eesti valitsus peaks näitama laevade müügil initsiatiivi ja et venelasi tuleb asjast informeerida. Seejuures rõhutati Nõukogude Liidu informeerimise vajadust. Veel mõned päevad enne Balti riikidele esitatud ultimaatumit loodeti Berliinis, et laevade ostmine õnnestub. 12. juunil adresseeris OKM Allveelaevade Grupile ja Helsingi mereväeatašeele uue kirja. Selles korrati taas, et Hitleri nõusolek kahe Eesti allveelaeva ostmiseks on seotud sellega, et Eesti peaks ise Saksamaale pakkumise tegema ja müük peaks toimuma Nõukogude Liidu teadmisel.
16. juunil 1940 andis Nõukogude valitsus Eestile ultimaatumi, millele järgnes maa okupeerimine päev hiljem. See kõik tõi olulise pöörde laevade ostmise kavatsusse. Edasised sündmused Baltikumis näitasid sakslastele ilmselt tehingu lootusetust. 5. juulil tõdeti OKM-i Allveelaevade Grupile, mereväeatašeele ja OKW välisosakonnale saadetud kirjas, et Hitler oli seadnud peamiseks tingimuseks Eesti valitsuse poolse initsiatiivi, kuid et seoses uue poliitilise olukorraga on mõttetu seda Eestilt oodata.
Hitleri Saksamaa soovis laevu osta seepärast, et tegemist oli moodsate laevadega. Väljaõpe Inglismaal ehitatud laevadel andnuks ilmselt saksa meremeestele täiendavaid kogemusi. Vastase allveelaevade tundmine andnuks aga käimasolevas meresõjas teatud eelise.
Allveelaevade müügi puhul soovis üks osa Eesti valitsusest tulla vastu Saksamaale – riigile, kellest usuti, et ainult tema suudab oma mõju ja jõuga Eesti lõpliku okupeerimise ning bolševiseerimise ära hoida. Kartus avaliku arvamuse, ühe osa sõjaväelaste ja ilmselt ka Nõukogude Liidu reaktsiooni ees ning maa okupeerimine Nõukogude Liidu poolt olid põhjused, miks allveelaevade Saksamaale mahamüümine ei õnnestunud.
1. Shef der Marineleitung to the Auswärtiges Amt, August 22, 1933; Reinebeck’s report, May 12, 1934.US National Archives II College Park, Maryland (NA II) RG-242 T-120 R-3883, K076705; K076740–K076742. About the Ingeneurskantoon voor Scheepsbow see Forsén, B., Forsén, A. Saksan ja Suomen salainen sukellusveneyhteistyö. WSOY, Porvoo, 1999, 11.
3. Sammet, J. Eesti allveelaevade saamisloost. Allveelaev ajaloomälestisena. (Eesti Meremuuseumi Toimetised, 2.) Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 2001, 8.
8. Head, B. D. Eesti allveelaevade areng 1919–1939. Allveelaev ajaloomälestisena. (Eesti Meremuuseumi Toimetised, 2.) Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 2001, 31.
9. Leskinen, J. Vaiettu Suomen silta. Suomen ja Viron salainen sotilaallinen yhteistoiminta Neuvostliiton varalta vuosina 1930–1939. Suomen Historiallinen Seura, Helsinki, 1997, 193–195, 199.
10. Frohwein’s report July 5, 1938. Documents on German Foreign Policy 1918–1945. Series D (1937–1945). Vol. V. Poland, The Balkans, Latin America, The Smaller Powers 1937–1939. Washington, D. C., 1953, 460–462.
11. Gunton, M. Submarines at War. A History of Undersea Warfare from the American Revolution to the Cold War. Carol & Graf Publishers, New York, 2003, 41.
12. Oberkommando der Kriegsmarine.
13. Headquarters of U-boat Division.
14. Memorandum by Seekriegsleitung Amtsgruppe U-Bootswesen 22.11.1939. NA II RG-242 T-1022 R-2917.
15. See Bonin’s report, June 20, 1940. NA II RG-242 T-1022 R-2917, PG4888NID.
18. NA II RG-242 T-120 R-279, 214600.
19. Bonin’s report, June 20, 1940. NA II RG-242 T-1022 R-2917, PG4888NID.
20. Oberkommando der Wehrmacht.
21. Fuehrer Conferences on Naval Affairs, 1939–1945. Foreword by Jak P. Mallmann Showell. Stackpole Boom, Pennsylvania, 2005, 82.
22. OKM to Auswärtiges Amt 28.2.1939. NA II RG-242 T-1022 R-2917.
23. Memorandum by Seegriegsleitung Amtsgruppe U-Bootswesen 30.3.1940. NA II RG-242 T-1022 R-1982.
24. NA II RG-242 T-1022 R-1982.
25. Bonin’s report, April 23, 1940. NA II RG-242 T-1022 R-1982, 33686.
26. Bonin’s war diary, May 1940. NA II RG-242 T-1022 R-4089, PG4875.
27. NA II RG-242 T-1022 R-1982.
29. Telegram by Frohwein, April 29, 1940. NA II RG-242 T-120 R-1171, 474739.
30. Message from Gallienne, May 22, 1939. Public Record Office, London (PRO FO) 371/23603,
N 2900/177/59.
31.Admirality to Foreign Office (Visit of two Estonian submarines to Kiel), June 9, 1939. PRO FO 371/23603, N 2900/177/59.
32. Gallienne to Collier, June 28, 1939. PRO FO 371/23603, N 3216/177/59.
33.Originally from the Ukraine, the Russian emigrant Bondarenko arrived in Estonia in 1936. He had lived for a time in Paris and had been associated with the internationally known arms merchant Sir Basil Zacharoff.
34. See Kromel’s protocol of the cross-examination, September 29–October 4, 1940. Eesti Riigiarhiivi Filiaal (ERAF), f 130, n 3802, s 2, l 85.
35. Nõmm, T. Eesti sõjapüssid 1918–1940. (Laidoneri Muuseumi aastaraamat, 5.) Tallinn, 2005, 46.
37. See Estonian Foreign Ministry to the Estonian Maritime Board, October 19, 1937. Eesti Riigiarhiiv (ERA), f 957, n 14, s 456, l 2.
38. Estonian Foreign Ministry to Linde, November 18, 1937; Estonian Foreign Ministry to envoy in London, December 9, 1937. ERA, f 957, n 14, s 456, l 28, l 34–34p.
39. Memorandum by Seekriegsleitung Amtsgruppe U-Bootswesen 7.6.1940. NA II RG-242 T-1022 R-2917, PG488-NID.
42. NA II RG-242 T-1022 R-1982.
43. Bonin’s war diary, June 1940. NA II RG-242 T-1022 R-4089, PG4875NID.
46. About the Memorandum by Funk see Memorandum by Woermann, July 11, 1940. NA II RG-242 T-120 R-375, 23026.
47. Beria to Timoshenko, July 11, 1940. Library of Congress, Washington, D. C. (LC), Volkogonov, 16/37.
48.Российский государственный архив Военно-морского флота, Санкт-Петербург (РГАВМФ), P-1678-1-135, 134–135.
50. Oberkommando der Kriegsmarine.
